Metsa marjule läinud Iti ja Kusti eksivad ära ning pimeduse saabudes peatuvad suure kivi juures. Lapsed jäävad hetkeks tukkuma, aga Kusti ärkab kohale ilmunud vanatädi jutu peale. Küürus vanake lubab lapsed koju juhatada, kuid koduteel muutub mets järjest tihedamaks. Peale pikka teekonda leiavad Iti ja Kusti end vanamoori kodust. Edaspidi saab Kusti tööks peenarde rohimine ning sigade söötmine. Iti aga on sunnitud hoolt kandma väikese võrukaela, Nukitsamehe eest, kellel isegi sarved peas kasvavad. Aja möödudes ei lahku laste peast mõte põgenemisest, kuid vanamoor hoiab neil teraselt silma peal. Ühel päeval, kui kollipere on läinud metsa rahapaja järele, saabub pisike linnuke, kes Iti ja Kusti viivitamatult koduteele suunab. Viimasel hetkel võtab Iti Nukitsamehe kaasa ning nii alustatakse teed kodu poole. Peres ei võeta Nukitsameest just soojalt vastu, kuid ajapikku omandab metslane järjest inimlikuma välimuse ning ka kombed. Jõuludeks on temast saanud täisväärtuslik pereliige ja imekombel on isegi nukitsad kadunud. Nukitsamees läheb kooli ning tema nimeks saab Ants.