"Kuid kodu lähedusest pole veel mingit märki; mets ei jää sugugi hõredamaks, vaid läheb üha tihedamaks. Peale murdunud puude ja kändude ähvardavad nüüd veel pähklipuutihnikud tee hoopis kinni matta, ja kui nad neist suure hädaga läbi poevad, siis kisuvad teravad oksad Kusti särgi ja Iti õhukese jati puruks." (O.Luts 1973: 8)

 

"Kuid seekord tuleb takistus sealt, kust seda arvatagi ei teatud: metsaservalt läigivad Kustile ja Itile huntide silmad vastu nagu küünlad." (O.Luts 1973: 15)