Oskar Luts on sündinud 7.jaanuaril 1887.aastal Palamuse kihelkonnas Kuremaa vallas Järvepere külas Posti talu vihasaunas. Oskari isa, Hindrik Luts oli Kaarepere mõisakupja sulase poeg. Posti talu noorim tütar Leena Jobso läks Hindrikule naiseks aastal 1886. Pere ei olnud jõukas, isa tegeles algselt puutööga ning hiljem elatas oma peret kingsepaametiga Palamusel. Oskar elas oma onu juures Posti talus, kuid halvad suhted ema vennaga sundisid peret kolima Palamusele. Oskar ei olnud ainus laps, tal oli veel kaks venda Theodor ja Arnold, kellest viimane suri kolmeaastaselt.

Luts on pärinud oma kirjutamislembuse just ema suguvõsa poolt. Enim suunas teda tema vanaema Triino, kes jutustas lapselapsele tihti muinasjutte. Ka vanaisa andis oma osa, kuid tema ei keskendunud tütrepojale muinasjuttude rääkimisele, vaid pajatas päris- ja teoorjuse ajast. Isa kliendid, ehtsad talupojad ja maaelanikud aitasid Lutsul näha ja kuulda tõelist maaelu, millest on ka inspireeritud Lutsu looming.

Lapsepõlve veetis kirjanik Palamusel algselt kehvas üürikorteris ning seejärel veskijärve ääres väikese majas. Kooli läks Luts 1895. aasta talvel Änkküla vallakooli. Nagu sel ajal kombeks, siis lapsed läksid jala kooli ning Oskari kool oli kodust mõne kilomeetri kaugusel. Kirjaniku imeline vene keele ja rehkendamise oskus aitas tal pääseda Tartu Reaalkooli. 1899.aasta sügisel asus Oskar Luts õppima Tartu Reaalkooli 2.klassi õpilasena. Tema esimeste teoste katsetused pärinevad juba kooliajast, kuid need ei jõudnud trükki. Reaalained said tõsiseks katsumuseks ning ta lõpetas reaalkooli 4.klassi tunnistusega. 1903.aastal sain temast Tartu kivisilla apteegi õpipoiss, kust ta oli sunnitud lahkuma ning suundus Narva. 1907. aastaks oli ta naasnud Tartusse ning sooritas apteekriabilise eksami. Kirjanik justkui tõmbus endasse ning ei olnud sotsiaalne, sest pühendus vaid kirjanikutööle.

Oma vanemate kodus Rakkes alustas ta oma esimese teose "Kevade" kirjutamist. Vanemad ei sallinud Oskari laiska elu ja ta pidi asuma tööle Tallinnasse Oppermanni pärijate apteeki. Selle kõrval jätkas ta kirjutamist. Esimesed avalikud märgid Lutsust hakkasid ilmuma ajakirjades ja ajalehtedes. Hiljem juba tegi Oskar kaasa Päevalehe tööga. Ka sõjaväes teenides ei jätnud ta oma loominguid sinna paika. Ta jätkas kirjutamist ning pidi ka mõned kohad oma ülemusele vene keelde tõlkima, et tõestada oma kirjatöö poliitilist ohutust.

1911. aastal naases ta tagasi Tartusse ja alustas õpinguid Tartu Ülikooli rohuteaduskonnas. 1912-1913 olid Lutsule head ja produktiivsed aastad. Ta pälvis palju auhindu ja paljud teosed said etendatud. Tema populaarsus aina kasvas. Esimene maailmasõda katkestas Oskari plaanid ning tegevused, sest ta viidi apteekrina tegevväkke. Viimases apteegis Vitebskis tutvus Luts Valentina Krivitskajaga ning nad laulatati 1917. juulis. Neile sündis poeg Georg, kes 1944. aastal põgenes ning edasisi teadmisi temast väga ei ole.

Tartusse tagasi tulles leidis ta jälle apteekrina tööd, kuid asus siiski tööle Tartu Ülikooli raamatukokku. Lugejate  tahtel kirjutas Oskar Luts ka järje oma juba väga tuntuks saanud teosele "Kevade". Järjeteose nimeks sai "Suvi". Tartu jäi tema püsivaks elukohaks koos abikaasaga Valentina Luts, kuid Oskarile sai meelepäraseks asjaks alkohol. Oskar Luts suri 23.märtsil 1953.aastal Tartus ning maeti ta Tartu Tamme kalmistule. Ta sai valmis ligikaudu 60 teost ja enamus neist olid populaarsed ja tunnustatud. Ja selletõttu võib väita, et Lutsutaolist kirjaniku Eestis ei leidu. (Eesti kirjanike leksikon  2000: 312)

-kirjutas kokku Ly-Sandra Palm